Konkurentsieelis

Pärsia lahe koostöönõukogusse kuuluvatel riikidel on loomulik konkurentsieelis tänu väiksematele sisendkuludele väetiste ja naftakemikaalide tootmisel ning alumiiniumisulatuses ja metallitöötluses tänu odavatele kohalikele energiahindadele. Tööstustootmine liigub väärtusloomeahelas ülespoole, st lihtsast energiatootmisest energiamahukate materjalide tootmise poole.

Peale Lähis-Ida, Põhja-Aafrika ning Põhja-Ameerika sõltub maailm (naftast saadavast) ligroiinist – naftakeemiatööstuse peamisest toorainest, millega kaasnevad naftahinnaga negatiivses korrelatsioonis marginaalid. Lihtsalt ja odavalt veetav ligroiin on peamine väetise tooraine ning Euroopas ja Aasias etüleeni põhitooraine, mis moodustab 52% maailma etüleenitoodangust. Teisalt kasutatakse Põhja-Ameerikas ja Lähis-Idas rohkelt maagaasivarusid (41% maailma etüleenitoodangust), eriti etaani (29%), sest see on kättesaadav ja väikeste kuludega. Maagaas on uurea ja etüleeni tootmises kõige tähtsam kulukomponent (üle 80% kogukulust).

Hoolimata sellest, et nafta ja maagaasi hind on 2008. aasta kõrgseisu järel kõvasti langenud (naftahind on langenud umbes 50% ja maagaasi hind umbes 75%, hetkehind on 3,5–4 USD mmBTU eest), on Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonna tootjatel endiselt nelja- kuni viiekordne kulueelis võrreldes teiste rahvusvaheliste tööstusliku maagaasi tarbijatega. Katari valitsus on kehtestanud gaasi keskmiseks hinnaks ligikaudu 1,25 USD mmBTU eest, Saudi Araabias on vastav hind 0,75 USD mmBTU kohta. See annab Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika tootjatele ületamatu konkurentsieelise ja tagab väiksed tootmiskulud, mis on üksnes murdosa võrreldes konkurentidega teistest riikidest.

Tegelikult ei konkureeri piirkonna põhikemikaale tootvad ettevõtted omavahel ekspordivõimaluste pärast, vaid saavad kasu keskkonnast, kus tootmise piirkulu on palju suurem kui nende kulustruktuur. See pakub nende riikide toodangule kindlat hinnakaitset. Selliste tootjate puhul nagu QAFCO, mille toorainekulud on suhteliselt fikseeritud, liigub suurem osa uurea lõpphinnast otse ettevõtte kasumireale ja, see on võimaldanud ettevõttel teatada kasumi umbes 70%-test brutomarginaalidest.

Praegu on maailma kõige tähtsama keemiainvesteeringute piirkonnana esile kerkinud Lähis-Ida, kus on väga konkurentsivõimelised toorainevarud ning võimalus eksportida Aasia arenevatele turgudele. Eeldatavasti haarab see piirkond järgmise viie aasta jooksul enda kätte üle 40% üha suurenevast põhikemikaalide tootmise võimest maailmas.

03